 | ||
 4.
november 2000 |
| |
| A R U T E L U |
 McDonald’si restoranide kui Ameerika ühe sümboli lõhkumine on väheseid saavutusi, millega globaliseerumise vastased hakkama on saanud.
|
| Raud: Prantsuse välisminister Hubert Vedrine on
nimetanud Ameerikat mitte super-, vaid hüperriigiks, kelle eesmärk on
allutada ülejäänud maailm oma raha, firmade, ideoloogia diktaadile. Oma
raamatus hoiatate ka teie selle eest (vt kõrvallugu).
Anelauskas: Ma ei nimetaks Ameerikat supervõimuks, vaid diktaatoriks. Ameerika sooviks näib olevat globaalne vallutusretk, või nagu nüüd öeldakse - uue maailmakorra kehtestamine. Mõned inimesed on öelnud, et mu raamat on kui Ameerika ühiskonna varjukülgede entsüklopeedia. Ameerika filmides ja ajakirjanduses neist teemadest palju ei räägita. Vaesusest. Ebaõiglusest. Kuritegevusest. Rassiprobleemidest. Mu raamatu viimane peatükk on globaliseerumisest, sest see teenib selgelt Ameerika firmade huve ja rahakotte. Teie raamat algab Sigmund Freudi tsitaadiga «Ameerika on viga, tohutu viga!». Mida Freud võis mõelda? Ma ei oska öelda, mida Freud sajandi alguses täpselt mõtles. Aga mulle meeldis, kuidas ta seda ütles, sest see kattub minu enda arvamusega sellest ühiskonnast. See on eksperiment, mis läks valesti. Nagu Frankenstein, mis nüüd on hakanud ohustama kogu maailma. Mis on valesti läinud? Usun, et eksperiment lähtus juba algul soovist kunagi kogu maailm endale allutada. Samas, tundub, ei mõtle Ameerika globaalsete ambitsioonidega võimueliit sugugi oma rahva peale. Nende elu ei ole tihti kerge. Miljonid elavad näiteks ilma tervisekindlustuseta, tundes hirmu, mis saab siis, kui nad haigeks jäävad. Ameerika välispoliitika lähtub mõttest, et kui mujal maailmas valitseb stabiilsus, on USA majanduslikult edukas. Ja et maailmas, kus on nii palju riike ja erinevaid huve, peab olema üks riik, kes on tugev, ja kes mängib, kui lubate, politsei rolli. Jah, mõned ütlevad nii. Mõned inimesed usuvad ka seda, et maailmas peaks olema üks valitsus, mingisugune ülemnõukogu, mis teeb seadusi kogu maailma jaoks. Ja mingisugune maailma armee, kes läheb ja pommitab igat riiki, kes sellest globaalsest joonest kõrvale kaldub. Mina seda ei usu. Nii nagu ma ei poolda Ameerika globaalset rolli, ei toeta ma ka samasuguseid superfunktsioone täitvat Euroopa Liitu. Nad on sarnased. Veelgi enam: lugesin hiljuti, et Euroopa Liidu taga on Ameerika Luure Keskagentuur, kes finantseeris Liidu loomise taga olnud organisatsioone juba 1960. aastatel. Et salanõuteooriatega mitte liiga kaugele minna, tuleme tagasi Ameerikasse. Rääkides globaliseerumisest, ei tohi unustada, et ka paljud ameeriklased on selle vastu. Ameerika kui supervõimu vastu. Sellepärast me olimegi Seattle’is meelt avaldamas. (Anelauskas peab silmas möödunud aasta lõpus Seattle’is Maailma Kaubandusorganisatsiooni nõupidamise ajal toimunud suuri tänavaproteste. - N.R.) Nägin seal nii parem- kui ka vasakpoolseid, kelle erimeelsused paljudes küsimustes enam ei lugenud. Kõigi eesmärk oli üks: avaldada protesti globaliseerumise ja uue maailmakorra vastu. Kriitikat ei pälvinud mitte niivõrd Ameerika, kuivõrd just rahvusvahelised korporatsioonid ja nende huve kaitsvad rahvusvahelised superorganisatsioonid, kes praegust maailma tegelikult valitsevad. Kas te arvate, et selliste protestidega nagu Seattle’is või hiljuti Prahas võib midagi saavutada? Seattle’ist alanud protestid liikusid Washingtoni, siis Philadelphiasse ja Los Angelesse, edasi Austraaliasse ja Prahasse. See liikumine üha laieneb. Samm-sammult suudetakse end kuuldavaks ja arvestatavaks teha. Paljud inimesed võivad minu käest praegu, USA valimiste eel küsida, miks ma toetan kolmanda partei kandidaati Ralph Naderit, kes mingil juhul ei võida. Neli aastat tagasi sai ta Oregonis 4% häältest. Nüüd näitavad küsitlused, et teda toetab juba 10% valijatest. Kui Nader siin esineb, on inimesed valmis maksma, et teda ja ta rahva huve kaitsvat poliitikat kuulata. Nader uuristab USA süsteemi vaikselt, aga järjekindlalt. Või öelge, kes oleks julgenud 20 aastat tagasi ennustada, et Eesti saab vabaks? Või Leedu? Paljud ütlesid mulle, dissidendile, et rahune maha, ela vaikselt oma elu. Minu seisukoht oli ka siis sama: kui me ei proovi, siis ei juhtu kunagi midagi. Seattle’is suutsime suuri segadusi tekitada. See oli suur asi, kui inimesed tundsid, et neil on jõudu astuda ka seesuguste monstrumstruktuuride vastu nagu Maailmapank või Maailma Kaubandusorganisatsioon. Teie juttu kuulates tahaks öelda, et küllap olete sündinud dissident. Või äkki olete pettunud Ameerikas, sest teil ei ole siin läinud nii hästi kui lootsite? Muide, kui te Ameerika suhtes kriitiline olete, siis miks ei koli te tagasi Leetu, mis on nüüd ju vaba maa? Ma küsin seda endalt ka ise, igal hommikul: miks ma veel siin elan? Praegu teengi ettevalmistusi, et Leetu naasta, aga see võtab natuke aega. Ehk järgmisel aastal sõidan koos perega tagasi. Olen nõus, et olen hingelt dissident. Kui ma pean süsteemi saatanlikuks, siis ma võitlen sellega. Ma tegin seda Nõukogude Liidus. Ameerikasse tulles hakkasin selle riigi sisemisi probleeme nägema ja hakkasin ka siin võitlema. Muidugi, mu rahulolematusel on ka isiklikke põhjusi. Ma ei saanud näiteks hambaarstile minna, sest mul ei olnud kindlustust. Nõukogude Liidus sai inimene haigeks jäädes vähemalt arstiabi, aga siin tuntakse esmalt huvi, kas sa suudad selle eest maksta. Ent vaadetelt olen ma eelkõige natsionalist. Ja mitte leedu natsionalist, vaid ka eesti, serbia, ameerika natsionalist. Olen alati olnud multikultuurse maailma poolt ja vihkan kõikjal tärkavaid McDonald’seid. Arvan, et intelligentsed inimesed Leedus, Venemaal, usun, ka Eestis ei võitle mitte majandusprobleemidega, vaid oma rahvusliku identiteedi ja kultuuri säilitamise eest. Ja globaliseerumine on ennekõike ikkagi amerikaniseerumine. Mida ütleksite neile, kes unistavad siiamaani Ameerikast, sest usuvad telerist nähtu põhjal, et elu on seal kerge ja hea. See on tragöödia. Leedus korraldati hiljuti uurimus, mis näitas, et 49% inimestest koliks võimaluse korral Ameerikasse. Noorte seas on see protsent veelgi kõrgem - 72%! See teeb kurvaks. Siia saabudes kukuvad inimesed tegelikult sulatuskatlasse ning sageli upuvad. Nõukogude Liidus püüti meid muuta homo soveticus’teks, kuid ilma suurema eduta. Me jäime ikka leedulasteks, eestlasteks. Ameerikasse tulles on lood vastupidised: vabatahtlikult ollakse nõus loobuma oma keelest, oma kultuurist. Uued immigrandid püüavad sageli olla suuremad ameeriklased kui ameeriklased ise, nende lapsed ei ole enam leedulased või eestlased. Globaliseerumise lõppeesmärk ongi võtta inimestelt nende identiteet. See aga tähendab meie väikeste riikide ja kultuuride kadumist.
Jahmatav teos leedulase sulest
Michael Tarm Kui Valdas Anelauskase suhtumist Ameerikasse saaks kujutada maalil, oleks see üleni must. Tema ühemõõtmeline vaade ulatub Miki-Hiirest Ramboni, seal pildil puuduvad teised värvid. Sel pahelise Barbie-nuku pilkepildil pole ruumi New Yorgi kirjule kultuuri- ja intellektuaalsele elule, Silicon Valley loomeenergiale ega Iowa osariigi farmerite aususele ja siirusele. Ükski mõtlemisvõimeline inimene ei eita, et Ameerika elus on tõsiseid probleeme. Seal leidub häirivat ülekommertsialiseeritust ning paljud ameeriklased on muu maailma suhtes ükskõiksed. Kuid Anelauskase kriitika näib kime, kibestunud ja läbinähtavalt liiglihtsustatud. Teiste kriitika, näiteks Allan Bloomi «The Closing of the American Mind» («Ameerika meelte sulgumine»), paistab palju tõsiseltvõetavam. Anelauskasel on õigus, et globaliseerumisega kaasnevad kurvastavad kõrvalhädad. Aga ma pole kindel, et Anelauskase pakutud majanduskord poleks hirmutavam kui see, mida ta kritiseerib. Lahendused, mida pakuvad vasakäärmuslased - kes on tavaliselt head tänavaprotestijad, kuid väga halvad jõukuse loojad -, tekitavad sageli palju hullemaid probleeme kui need, mille vastu nad võitlevad. Anelauskas süüdistab Ameerikat ka madala maitse pealesurumises, aga kas samas ei peaks kergitama küsimust isiklikust vastutusest? Kui Leedu või Eesti raadiojaam mängib tülgastuseni Scooterit või Backstreet Boysi, siis kas saab kogu süü selle eest veeretada ärijuhtidele New Yorgis, Luure Keskagentuurile ja Rahvusvahelisele Valuutafondile? Paljude eurooplaste meeleheaks ütleb Anelauskas selgelt, et võib küll. Aga kui teile meeldib McDonald’s, kui te ostate lastele Barbie-nukke ja peate Eurovisiooni lauluvõistlust aasta kultuurisündmuseks, siis ei saa selles süüdistada ainuüksi müügimehi kusagil Ameerikas.
© Postimees 2000 | |
|
|
-
|
-
|
|
|
|